Lauri Kadalipp: d¾äss on väljendusvabadus, üllatus, ilus ja võigas korraga!
Sandra Leushina, Eesti Päevaleht, 16.08.2021.a.
Bigbändi New Wind Jazz Orchestra vahepeal ära jäänud kontserdid on järjekorras valmis, et need publiku ette tuua. New Wind Jazz Orchestra ja pianist Kristjan Randalu esinevad festivalil Jazzkaar 29. augustil kell 17.30 Vabal Laval.
Lauri Kadalipp. Foto: Priit Simson
KONTSERT

Bigbänd New Wind Jazz Orchestra ja pianist Kristjan Randalu esinevad festivalil Jazzkaar 29. augustil kell 17.30 Vabal Laval.

Jazzkaar toimub 23.–29. augustini Telliskivi loomelinnakus. Sel aastal keskendub programm just nimelt kodukandi talentidele. Eesmärk on pakkuda kodumaistele muusikutele võimalikult palju esinemisi.
_____________________

Eesti d¾ässmuusika õitseb täiel rinnal ja just d¾ässi poole oma uudishimulikud pilgud suuname. Intervjuu peategelast võiks nimetada oskuslikuks pillimängijaks, helikunstnikuks ja kosmopoliitse ellusuhtumisega muusikuks, kes on mänginud arvukates ansamblites ja loonud ka filmimuusikat. Võtsime vestluskaaslaseks bigbändi New Wind Jazz Orchestra eestvedaja ja dirigendi, saksofonisti ja helilooja Lauri Kadalipu.

Lauri Kadalipp tituleeriti 2018. aastal nooreks d¾ässitalendiks ja juhatab ühena teiste seas ka Eesti Jazzliitu. Kadalipu muusikale pühendumine on aukartust äratav ja tema unistused suured. Praegu Hamburgis pesitseva muusiku saavutused on märkimisväärsed, kuid tema ambitsioonikust arvestades on see alles algus. Festivalil Jazzkaar musitseerib ta koos oma bigbändi ja pianist Kristjan Randaluga.

Lauri, milline inimene ja muusik sa enda arvates oled?

Nagu inimesena nii ka muusikas olen avatud kõigele. Kuulan väga palju erinevat muusikat, mängin ja loon ise erinevat muusikat ja suhtlen väga paljude inimestega.

Raul Sööt on sinu kohta öelnud: veidi kaootiline. Millest see võib tulla ja kas nõustud?

Mul on palju hobisid, tegelen saja asjaga korraga ja tagatipuks on mul ebanormaalne huvi mängida mitmeid erinevaid pille. Mulle on palju öeldud, et keskendu ühele asjale/pillile korraga. Kahjuks või õnneks ei ole ma seda veel siiski suutnud teha.

Mis on viimatine või meeldejääv olukord, mille tõttu muret tundsid või ennast piitsutasid?

Perfektsionistina leian ennast pahatihti olukorrast, kus kõik pole nii, nagu sooviksin. See on jällegi, kuidas asjad on. Pillimängijana saab ju alati harjutada veel rohkem, ükskõik kui palju ka ei harjutaks. Heliloojana saab alati orkestreerida tehniliselt paremini. Olen juba aastaid kasutanud oma elus ja tegemistes motot, mida tark vanarahvas armastas ikka öelda: tasa sõuad – kaugele jõuad.

Mõistlik. Kas oled üldse enesepiitsutaja tüüpi? Mulle tundub, et tihtilugu on perfektsionistid seda.

Ei ütleks, et oleksin enesepiitsutaja tüüpi. Olen küll väga nõudlik enda suhtes, mulle meeldib asju teinekord liiga detailsusteni viia, kuid samal ajal olen ka küllaltki mugav.

Mugavusest unistamiseni: milline on praegu sinu suurim unistus või ambitsioon nii muusikas kui ka väljaspool muusikat?

Unistada meeldib mulle väga. Oma isikliku ambitsioonina meeldiks mulle olla lihtsalt väga hea muusik, kes aja möödudes saab mängida erinevate inimestega eri lavadel Euroopas ja miks mitte ka kogu maailmas. Bigbändid on üks minu suurimaid kirgi ja mul on ka üks teine unistus – et ühel ilusal päeval mängib Eesti Raadio Big Band jälle, võib-olla siis uuendatud, värskes koosseisus. Aga unistan sellest, et Eestis oleks professionaalne d¾ässorkester, kes kannaks ette eesti heliloojate teoseid.

Kas sinu jaoks eksisteerib üldse muusikavälisust?

Tahtsin esimese hooga vastata eitavalt, kuid pean tõdema, et aeg-ajalt on õnnestunud igapäevasest muusikast põgeneda, minnes maale puhkama või külastades perekonda.

Millega oma päevi peale pillimängu veel sisustad?

Kui minna muusikast välja, siis mulle meeldib tohutult käia disc golf’i mängimas. Kui parasjagu pole lennukettaid kaasas, lähen ka lihtsalt jalutama. Teine muusikaväline kirg on kokkamine. Muusikasse jäädes: erinevate pillide harjutamisele ja teoste kirjutamisele lisaks kuulun juba kaks aastat Eesti Jazzliidu juhatusse.

Varem tegutsesid rohkem ka organisatoorses rollis, d¾ässiklubi Philly Joe’s programmijuhina. Mis sellest sai?

Programmijuht olla meeldis mulle väga. Pean siiani Philly Joe’si klubi Vabaduse väljakul oma teiseks koduks, kuid paraku mängis elu kaardid hoopis teisiti, praegu elan püsivalt hoopis Saksamaal Hamburgis ja järgmisel aastal lõpetan oma magistriõpinguid d¾ässkompositsiooni ja saksofoni erialal.

Võtmesõna on sinu puhul d¾äss. Kust on pärit selline suur d¾ässiarmastus?

Minu taust oli lapsepõlves hoopis Eesti pärimusmuusikas, mida sai väiksest peale kuni põhikooli lõpuni õpitud. Tegelen sellega kohati tänaseni. See muutus d¾ässiks, kui hakkasin saksofoni õppima. Täpsemalt ei oskagi öelda, miks see vahetus toimus. Aga seda tean, et mida rohkem d¾ässi mängisin, seda rohkem see mulle meeldima hakkas.

Niisiis, d¾äss on…

... väljendusvabadus, üllatus, ilus ja võigas korraga!

Kuidas iseloomustaksid kodumaa d¾ässimaastikku? Millises seisus see praegu sinu arvates on?

Eesti d¾ässil läheb väga kenasti! On tunne, et eriti viimase paari aasta jooksul on meie kogukond elavnenud. Järjest rohkem sünnib uusi koosseise, tehakse järjest rohkem koostööd ¾anriüleselt ning ka suuremate koosseisude, kooride ja orkestritega.

Kellele kodumaa artistidest ja kollektiividest kõige enam kaasa elad?

Nagu mainisin, kuulan väga palju erinevat muusikat ja äärmiselt keeruline on kedagi esile tuua. Aga kui peab kedagi nimetama, siis peale teiste kolleegide ja sõprade sümpatiseerib mulle juba pikki aastaid väga Argo Valsi looming. Elektrooniline muusika paelub mind võib-olla peaaegu sama palju kui bigbändimuusika. Argo oskus elektrihelidest muusikat teha ja seda nii meisterlikult produtseerida teeb lihtsalt teise muusiku kadedaks, ent ka väga rõõmsaks, sest selle muusika sügavus, mitmekesisus ja sisu on lihtsalt fantastiline.

Kas hindad muusikas pigem laitmatut tehnilisust või emotsiooni, kui peaksid need kaks kaalukausile asetama?

Kindlasti ei saa lasta seda kaalukaussi ühele poole vajuda. Minu jaoks on muusikas emotsioon kriitilise tähtsusega, kuid samal ajal ei saa unustada, et muusika oleks kvaliteetselt esitatud. Tehniline teostus on oluline, kuid jällegi tuleks jätta muusikasse piisavalt ruumi ka muusiku enda tunnete ja emotsioonide väljendamise jaoks.

Tehnilisusest rääkides: mainisid Edasi.org-ile 2018. aastal antud intervjuus, et New Wind Jazz Orchestra eesmärk on saavutada ideaalilähedane kõla – viis saksofonimängijat peaksid kõlama nagu üks mees. Samuti teiste pillide, tromboonide ja trompetitega. Kas olete selle sinu silmis saavutanud?

Täpselt see aspekt saadab igat bigbändi maailmas. See on üks suurimaid iseärasusi, mis eristab d¾ässorkestrit teistest orkestritest. Võrreldes näiteks sümfooniaorkestri või puhkpilliorkestriga, kus on pillirühmad ja mitu pillimeest võib mängida ühte partiid, on bigbändis igal mängijal oma partii, oma roll ja vastutus panna see 17-liikmeline koosseis kõlama, nagu oleme harjunud bigbändi kõlamas kuulma. See on suur oskus, mida ei saa õppida selgeks kuude või aastaga. See on aastate, kui mitte aastakümnete pikkune pidev töö, et lõpuks oskaksid kõik 17 liiget samamoodi mängida ja mõelda.

Kuidas on viimased paar aastat bigbändi projektidele mõjunud?

Meil pidid toimuma mitmed kontserdid, mida ma isiklikult ootasin juba pikka aega. Paraku ei saa me lihtsalt praegusele maailmale vastu ja inimeste tervis on kõige tähtsam. Kartma ei pea, need kontserdid ei jää ära, vaid on järjekorras valmis, et teie ette tuua.

New Wind Jazz Orchestra bigbänd astub Jazzkaarel üles koos pianist Kristjan Randaluga. Mida ootad ja mida võiks oodata publik?

Kristjan Randaluga oli meil juba kolm aastat tagasi plaanis koostööd alustada. Nagu öeldakse, et seitse korda mõõda, üks kord lõika, plaanisime tervelt kaks aastat, kuni 2020. aasta juuli lõpus kandsime Saaremaal Triigi Filharmoonias ette Kristjani autorikava. Kristjan on ilma ühegi küsimuseta üks maailma tuntumaid Eesti d¾ässartiste, mistõttu meie jaoks on temaga koostööd teha suur rõõm.

Kontserdist julgen nii palju öelda, et publikul on seda kontserti jälgida kindlasti väga põnev. Muusika on vaheldusrikas, täis huvitavaid nüansse, millega kõrvu teritada, ja üllatusi, mis paneb mõnel näiteks varbad liikuma. Emotsiooni on küllaga ja suurejooneline bigbändi kõla ei jää kindlasti olemata.

Sul on Jazzkaarega pikk ajalugu. Mida see festival sinu jaoks tähendab ja tähistab?

Jazzkaarel olen käinud varsti juba kümme aastat. Alguses rohkem linnaruumiprojektis mängimas ja linnainimesi d¾ässmuusikaga turgutamas, hiljem hakkasin juba järjest rohkem suurematele lavadele jõudma. Jazzkaar tähendab minu jaoks kokkusaamist sõpradega, uute põnevate artistide kuulamist ning ühte mõnusat nädalat, mis on soe, mis tahes kuus see ka toimuks.

Mis kontsertidele plaanid sel aastal festivalil Jazzkaar kuulajana minna? Miks?

Igal aastal ei õnnestu kahjuks oma graafikut nõnda seada, et saaks terve nädala Jazzkaare lainel olla. Tänavu mängin just Jazzkaare nädalal Saksamaal mitu kontserti. Kuid festivali tunde saab siiski kätte, kui saab kuulata viimase päeva suurepäraseid artiste.