Kahekümneaastase Tartu tudengina kõndisin, spordikott üle õla, Tähtveres Tallinna maantee alguse poole hääletama, et nädalavahetuseks koju Harjumaale jõuda. Muidugi liikusid pealinna ja peaga linna (nagu tartlased tollal oma kodupaika nimetasid) vahel ka rongid ja bussid, kuid viimased olid alati nädalalõppudel välja müüdud ja tegelikult ikka üpris umbsed ning ebamugavad, praeguste Lux Expressidega ei annaks võrreldagi.

Juhuslike masinatega reisimine oli üliõpilaste seas väga popp ja ka kasulik, sest tavaliselt ei küsinud autojuhid tudengitelt sõiduraha. Vahel oli noori inimesi tee ääres seismas parvede kaupa, sel varakevadisel hetkel olin ainuke hääletaja. Ja mul vedas: vähekese aja pärast peatus mu kõrval Moskvitš, mille esiukse paotudes küsis juhi kõrval istuv kena naaritsanahkse mütsiga keskealine naine: «Tütarlaps, kas Tallinna? Istuge peale!»

Hüppasin tagaistmele ja tervitasin ka sohvrit, muheda olemisega meest, kelle nägu tundus kuidagi tuttavana. Pikalt selle üle ma juurelda ei jõudnud, sest kui daam oli küsinud, ega mind ei sega, kui ta ühe suitsu teeb – no muidugi ei seganud, kes tollal ei suitsetanud ja kus kõik seda ei tehtud! –, tutvustas ta ennast Heljona ja autojuhti oma abikaasa Valterina.

Ka tudengipõlves panin õhtuti raadio mängima, muusikataust lugemist ja õppimist ei seganud. Aga ühel talveõhtul, kui kanti üle filharmoonia saalis toimuvat estraadilaulude võistluskontserti, sattusin segadusse – mu kõrv tabas Heli Läätse esituses kõlanud laulus tuttavaid sõnu: «Lähen karjateed, karukell käes, kutsun hiliseid laule ma koju.» Välja arvatud refräänina kõlav «la-la-la-la-la-la» oli kogu tekst täpselt selline, nagu ma ta viieteistkümneaastaselt pioneerilaagris rühmajuhiks olles kirja panin.

Märgates, et mulle jäi imelapse mainimine arusaamatuks, pajatas Ojakäär, et ta naist oli enne sõda peetud Wunderkind’iks: Heljo oli neljateistkümneaastase Valga tüdrukuna võitnud klaverikonkursi Inglismaal, kus talle määrati kolmeaastane stipendium Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias edasi õppimiseks. Ainult et ta jõudis Inglismaal olla ainult aasta – siis tuli sõda peale.

«Mis seal ikka, ega imelapsel siingi viga ole, konservatooriumi klaveripedagoog on ju ilmatu tähtis persoon!» kiitis mees.

Muidugi olin ma raadiost kuulnud Heljo Sepa virtuoosset klaverimängu, kuid muusikarahva seltskonnakroonikaga polnud ma tuttav, nii et minu jaoks oli üllatuseks, et Heljo Sepp on Valter Ojakääru abikaasa. Oleksin vist kujutanud helilooja naisena ette ennemini hõbehäälset Heli Läätse või Leelo Karpi, kes oli mõne aasta eest eesti publikut vaimustanud Ima Sumaci hääleulatusega.

Ojakäärul oli võrratult hea ja mõnus jutusoon – ükskõik mis teemani ka jõudsime, ikka leidis ta mõne loo, mis pani kuulajad naerma. Väikese märkuse tegi ta ka Dunajevski selle laulu kohta, kus minu meelest öeldi, et laulud aitavad ilma võita elada – nimelt olevat ilmunud populaarse helilooja pooleliolevat villat ümbritsevale kõrgele tarale aeg-ajalt suures kirjas seesama tsitaat, mille venekeelne variant oli «Нам песня строить и жить помогает» (laul aitab meil ehitada ja elada).

Kui jutuks tuli minu lapsepõlve lemmik «Seda paati pole tehtud linnuluust» (mille ametlik pealkiri oli «Rannakolhoosis»), pajatas Valter, et kui laul oli venekeelses tõlkes Georg Otsa esituses Moskva raadios kõlanud, hakkas talle massiliselt saabuma luuleteoseid üle kogu Venemaa – patriootilised laulud olid teadagi oodatud. Algul oli komponist viksilt ja viisakalt Kremli tähti ja Altai töökangelasi ülistavaid tekste ka viisistanud, Heldur Karmo tegi kiirel käel neile eestikeelsed tõlkedki, kuid pikapeale õppis Ojakäär seda sorti kohustustest kõrvale hiilima. Lõpuks polnud enam ametnikudki nii valvsad jälgima, kas orkestrite repertuaar sisaldab ikka küllalt palju nõukogulikku patriotismi ja ega rahvavaenlased ole sinna sokutanud roiskunud lääne muusikat.

Ameerika filmist «Päikesepaistelise oru serenaad» pärit kuulsale loole «Chattanooga Choo Choo» andsid eesti džässimuusikud maalähedase nime «Rehepeks» – ja tsensuur jäi rahule. Benny Goodman nimetati repertuaari nimekirjas Ivanoviks või Nikolajeviks, ja asi ants. Vene kolleegidelt kuulis Ojakäär, et nendel oli konspiratsiooni huvides ameerika helilooja nimeks Benjamin Gudunov. Minule oli see teema ka tuttav, kuna mu isa pidi rahvamaja juhatajana saatma rajooni parteikomiteesse kinnitamiseks kõigi pidude repertuaarilehed, ning muidugi ei maininud temagi ühtki ameerika või saksa heliloojat – nende teosed pandi kirja näiteks Mokroussovi loominguna – ilmselt ilusa nime tõttu. See mu meenutus pani Valteri jälle lõbusalt naerma.

Kui sohver lõpuks Tallinna bussijaama ees autoukse mu ees lahti lõi, siis näis, nagu jätaksin hüvasti vanade heade sõpradega.

Veidi hiljem leidis Ojakäär veel ühe tähe – Marje Aare, kes laulis linti meie koostöös sündinud «Argipäeva», «Rahalinna», «Kohvikušansooni» ja «Maalapse». Marje tähelend oli särav, aga lõppes ruttu – andekas lauljatar esines koos Marju Kuudiga minu abikaasa Raimo Kangro ooperis «Imelugu» Vanemuise lavalgi, kuid siis äkki kadus nii Tallinnast kui ka raadioeetrist. Laulud peaksid ringhäälingu fonoteegis siiski alles olema, loodetavasti ka «Maalaps», millega meil tekkis ootamatuid pahandusi.

Mind kutsuti sellepärast koguni kultuuriministeeriumi spetsialisti Veera Ojamaa vastuvõtule: selgus, et olen oma tekstiga rängalt solvanud kommuniste. See, et mulle sellise etteheite järel naer peale tükkis, ärritas ametnikku veelgi enam. Ta küsis sarkastiliselt: «Kas te tõesti arvate, et organites ei saada selle laulu alltekstist aru? Kirjutate: «Ära antud on järved ja metsad, jäänud pihku vaid katkine pilet» – aga pileti all on ju mõeldud parteipiletit, eks ole!»

Arvasin, et see on haiglane kahtlustus: tollal olid maaliinide bussides ikka üsna kopsakad piletid, millele konduktor reisija sisenedes lõhe sisse käristas, ja minul kui maalapsel vedeles selliseid katkisi pileteid sageli mantlitaskus. Aga ametnik minu põhjendust ei uskunud ja lubas raadio fonoteegilt nõuda selle «kommuniste halvustava» laulu eemaldamist. Ojakäär lootis, et saab lindi siiski päästa, aga kas see tal õnnestus, seda ma ei teagi.

Veidi väiksem oli pahandus lauluga «Sõit pilvelaeval», mille tekst oli sisult ju vemmalvärss, milles sai fantaseeritud laias maailmas ringirändamisest, mõnedki read olid päevakohaste olude järgi seatud: «Juhan Smuuli ma kohtan kord Arktikas/ja pingviini toon kaasa Antarktikast»; «Ja kui Hiinamaal tõsiselt tingin,/saavad mõistlikuks kõik hungveipingid». Aga kahtlusi tekitas laulu lõpp: «Kui vaid memm lubaks mul läbi linna/ostma piletit üksinda minna!» Seekord ei pommitatud küsimustega mind, vaid heliloojat: keda autorid mõtlevad memme all – ega ometi mitte KGBd? Õnneks oskas Valter küsijatele selgeks teha, et memm on memm, kagebeelastega siin tegemist pole.

Laul ise pääses siiski piiri taha: 1994. aastal saavutas Pärnumaa koolitüdruk Liisi Koikson «Sõitu pilvelaeval» esitades Itaalias Bologna ülemaailmsel lastelauluvõistlusel Zecchino d’Oro välisesinejate peaauhinna ehk Zecchino d’Argenta. 2004. aastal esitasid mudilaskoorid laulu nii Tallinna kui ka Tartu laulupeol. Tallinna laululava dirigendipulti kummardama ruttas 81-aastane Valter nagu noor spordimees, pikka Tartu-sõitu ta aga autoroolis ette võtta ei söandanud, kuigi harjumuspärasel marsruudil Pirita ja raadiomaja vahel sõitis ta küll pidevalt.

Minust pole kunagi sohvrit olnud, kuid mu vanim tütar Maarja on osav ja kiire (liikluspolitsei meelest sageli liigagi kiire) autojuht ja oli rõõmuga nõus Valteritki sõidutama. Ojakäär jättis oma Žiguli raadiomaja parklasse ja hüppas meie autosse – nii et seekord oli tema hääletaja osas nagu mina 1967. aastal Tähtveres tema masinasse hüpates… Aga tema mõnus jutupagas oli jäänud sama teravmeelseks ja küllap veel uute lugudega rikastunudki.

Maarjal olid äsja lõppenud õpingud Rooma ülikoolis ja auto oli teda pool aastat õue peal oodanud, nii et salong vajas tublit tuulutamist. Aknaid hoidsime lahti ka Tartusse sõites – oli ilus soe juulikuu ilm. Kui siiski tundus, et olemine läheb liiga tuuliseks, tõstis sohver aknaklaasid üles ja küsis igaks juhuks Valterilt, ega teda akende sulgemine sega. «Ei sega,» kiitis Ojakäär. «Ega mul ole Ernesaksa lokke, mis kogu aeg lehvima peavad!»

Valter sisustas me sõitu vaimukate pajatustega oma kolleegidest ja muusikaelust – teadagi olid need lood enamasti lõbusad, kuid mitte kunagi hukkamõistva või pahatahtliku alatooniga. Teiste hulgas jutustas Ojakäär ka minu hea kolleegi Ott Arderi vanaisast Aleksander Arderist, kes oli veel vanuigigi suurepärane esineja, käies koos noorte džässimuusikutega kontsertreisidelgi, kuigi sõidu- ja ööbimisolud olid enam kui kesised. Ojakäär arvas, et kui alkoholikurat poleks Arderit kimbutanud, siis oleks ta võinud veel kaua õnnelikult elada, laulda ning laulupedagoogi ametitki pidada. Lubasin Valterile, et jutustan need lood Aleksander Arderi lapselast, mu head kolleegi ja sõpra Otti kohates talle ümber – tark inimene peaks eelmiste sugupõlvede kogemustest õppust võtma.

Tartu laulupidu oli rõõmus ja päikeseline, kuid pärast «Mu isamaa» kõlamist ei jäänud me pikemalt Taaralinna: nimelt sain mobiilisõnumi noorimalt tütrelt Magdaleenalt, kes andis edasi kurva teate kirjanike liidult: Ott Arder on surnud – uppunud. Alles äsja ootasid Tartu poistekoorid teda koos Rein Rannapiga pärast ulja laulu «Tule metsa!» kõlamist kummardama – imestasin siis, miks Ott, kes (nagu ju enamjagu meist) tunnustusest väga lugu pidas, lauljate ette ei ilmunud…

Tagasisõidul ei tahtnud keegi meist lõbusaid lugusid jutustada ega kuulata. Mõtlesime igaüks oma mõtteid, ja nagu selgus, oli autojuht Maarjal põhjust muretseda veel ka masina pärast: kui hommikul näis, et autoprobleeme on ainult ühe kaugtulega, siis nüüd olid ka lähituled üles ütelnud, seega muutus meie kulgemine üpris närvesöövaks. Ojakäär võttis auto seisundit puudutava halva uudise rahumeeli vastu, ei pahandanud ega närvitsenud. Õnneks ei juhtunud pikal teekonnal ka täielikus pimeduses liigutud hetkedel midagi hullu. Arvasime, et Valter on pika väsitava päeva järel tagaistmel tukastama jäänud ja vestlesime Maarjaga väga vaikselt, piano pianissimo.

«Tead, mul on veel üks halb uudis,» ütles Maarja. «Paistab, et autopass ja juhiluba on koju jäänud.»

«Kuidas – kas oleme päris ilma sõidudokumentideta?» ehmusin mina. Mõtlesin, et alati korrektne Valter satub vist küll paanikasse, kui kuuleb, et tuledeta auto roolis on ilma lubadeta juht.

Samas kostis hämarusest tagaistmereisija rahulik ja mahe raadiohääl: «Ega paber autot juhi, masinat juhib ikka inimene!»

Arvatavasti oli Ojakäärul selle äreva reisi järel päris mõnus Kreutzwaldi tänava parklas oma päevinäinud, aga töökorras laternatega Žigulisse istuda.

Kirjasõbrana kasutas Ojakäär paljusid nimesid: vastavalt kirja sisule oli ta kas Baldur von Biegenbogen, Valtteri Ojanmutka, Qualtiero, Wolodja, Walt või eriti pidulikel puhkudel Walthar von dem Marienthal an der Brigittenfluss bei Reval. Minulegi andis ta mitu nime nagu heale lapsel ikka: Maadaam, Landlady, Lili, Lola, Ljolik, Poe Tessa…

Valter oli hea sõnaseadja – ta oli ju kirjutanud tekstid mitmele oma laulule, millest esimene, «Õhtu rannal», on ilus lüüriline looduspilt, mille noor helilooja olevat kirjutanud oma armastatud Heljole mõeldes, hilisemad laulusõnad («Rublane ring» jt) olid kirjutatud kergemal käel. Aga ka juhuluules oli ta tubli tegija: kui saatsin talle sünnipäevaks riimitud õnnitluse, siis sain lihavõtteks heliloojalt samuti värssides tervituse. Minu salm oli selline:

10.03.05

Ja Ojakääru vastus kõlas nii:

Kirja teel sai aru peetud ka meie viimase ühiselt tehtud laulu loomisel 2005. aastal. Nimelt oli Urmas Vadil valmimas muusikaline lavastus «Georg» – fantaasiaküllane lavatükk, mis kajastas legendaarse Georg Otsa elu ja repertuaari. Valter oli rõõmus, et meilt temaga telliti selle tarbeks lava-Georgi laul – Otsaga oli ta hästi läbi saanud ja rõõmustanud laulja edu üle ning kurvastanud kadeduse kurja pealetungi pärast, millest suurmees püüdis küll mitte hoolida, kuid mis talle ometigi haiget tegi. Ojakääru meelest pidi sellest tulema tõsine laul – tõsine, aga mitte liiga kurb. Pealkirjaks sai «Laul laulust». Tekst algas nõnda:

Laulu valmides sõlmiti meiega lepingudki, kuid esietendusel linnahallis ootasin meie laulu kõlamist asjatult: selle asemel oli etendusse põimitud hoopis «Olematu laul». See laul sündis küll veel Otsa eluajal, aga oli mõeldud ikkagi naishäälele ja me kumbki ei osanud sellel leida mingit seost Georg Otsaga. Eks me Valteriga mõnda aega ka pettunult pahutasime ja kritiseerisime lavastuse ülesehitust, aga siis leidsime, et suurmeestest võib igaühel olla oma nägemus, Otsast saab teha otsatult palju lavateoseid ja ehk keegi veel võtab «Laulu laulustki» oma repertuaari. Või annab Ojakäär Otsale endale laulu kord kuskil pilve peal üle…