Juba mitu aastat on mainitud kontserdipaik säranud silmapaistvalt mitmekesise ja maitseka programmi poolest, ometi ei saa korraldajate, iseäranis klubi d¾ässinäljase omaniku Reigo Ahvena isu täis. 26. märtsil esines kmaailma parimate d¾ässiklubide nimistus kõrgel positsioonil asetseva klubi keldrisaalis legendaarne bigbänd The Vanguard Jazz Orchestra. |
The Vanguard Jazz Orchestra Tallinnas, jazziklubis Philly Joes. Foto: Rene Jakobson |
Pöörane mõte sai teoks Mis mõttes legendaarne? Oma tähtsuselt ja tuntuselt on see bigbänd d¾ässivaldkonnas umbes sama mis Viini filharmoonikud klassikalise muusika vallas. Orkester asutati 1966. aastal esmalt Thad Jones/Mel Lewise orkestri nime all ning kutsuti sama aasta veebruaris kolmeks esmaspäeva õhtuks kontserte andma maailmakuulsasse New Yorgi d¾ässiklubisse The Village Vanguard. Juba esimeste kontsertide menu oli sedavõrd suur, et omanik tegi ettepaneku jätkata esmaspäevaseid kontserte kuni publikuhuvi jätkub. Nüüdseks üle poole sajandi ja umbes 2700 esmaspäeva hiljem ei ole menu vähenenud. Nii nad siis mängivad ja hoiavad lippu kõrgel, erandiks ainult need esmaspäevad, kui ollakse kontserdireisil kodulinnast kaugemal. Õnneks või kahjuks juhtub seda väga palju. Eesti on paljude inimeste arvates endiselt paik, kus on kõik võimalik ja kus head, isegi pöörased mõtted võivad saada tõeks. Selle kõige tähtsam põhjus on ilmselt julgelt mõtlevate inimeste (kui soovite, nimetage neid hulludeks) suur kontsentratsioon. Kui varsti kümneaastaseks saava klubi Philly Joe’si filiaali ei õnnestunud avada New Yorgis – ka selline plaan mõlkus kuuldavasti omanikel meeles –, siis suunati oma energia sellesse, et arendada Tallinna d¾ässimeka programm maailma tasemele. Kui nii mõnigi New Yorgi klubi on veidi väsinud ja rahuldub keskmise turisti huvi rahuldamisega, siis Tallinna d¾ässiklubis pakutav on märksa huvitavam. Ja muuseas, ka Eesti d¾ässipubliku seas on muljet avaldav hulk noori, mis näitab selle muusika elujõudu meie laiuskraadil. Ja ka siin võib tihti kohata maailma tipptegijaid. Nii suurt hulka legende kui eelmisel pühapäeval ei ole ometi veel selle klubi lavalauad kandnud. Noh, õigupoolest jäi lavast natuke puudugi, seda pidi orkestri tarvis pisut laiendama, kuigi ega neil ka koduklubis New Yorgis ruumi väga laialt käes ei ole. Viimseni lihvitud koosmäng Mis siis teeb ühe orkestri võimsaks ja heaks? Loomulikult eelkõige selle kollektiivi liikmed: kõigil 17 muusikul on ka hiilgav soolokarjäär ja umbes pooled neist on oma ala parimad pedagoogid (eelkõige trummar John Riley ja saksofonist Dick Oatts). The Vanguard Jazz Orchestra võlu peitub laias dünaamilises ulatuses ja rikkas tämbrilises värvipaletis. Erinevus kõikide teiste all-stars-orkestritega on aga see, et aastaid on koosmängu lihvitud ning üksteise kuulamist ja küünarnukitunnet timmitud. Sellel dirigendita mängival orkestril on veel üks väga suur omapära – kunstiline vaade, kus suure orkestri valju kõla kasutatakse säästlikult, palju ruumi jääb improvisatsioonile, jääb tunne, et bigbänd koosneb mitmest väiksest üksusest ja siis, kui õige aeg on käes, tulistatakse täie rauaga. Paralleeli võiks vahest tõmmata korvpallimeeskonnaga, kes pidevalt mõttetult ei kargle, vaid alles otsustaval hetkel asub rünnakule, kõik mängijad teavad täpselt, kus nad platsil olema peavad ja sooritavad resultatiivselt ka väga keerukaid kombinatsioone. Aeg-ajalt muutuvad d¾ässorkestri kontserdid veidi väsitavaks seetõttu, et muusika on liiga täis kirjutatud ning kuulajate kõrvad ja ajud mängitakse kiiresti lukku. The Vanguard Jazz Orchestra võlu peitub just laias dünaamilises ulatuses ja rikkas tämbrilises värvipaletis. Bigbändide ja tavaliste ansamblite erinevus Bigbändide (suurte d¾ässorkestrite) teke on otseselt seotud USA alkoholikeeluseaduse kaotamisega 1933. aastal. Järsku oli lubatud avalikult pidutseda ja tantsida, suurtesse saalidesse oli vaja ansambleid, kes piisavalt valju häälega mängiksid (sest helitehnika oli veel lapsekingades). Nõnda olidki svingmuusikat mängivad d¾ässorkestrid esialgu suurel määral tantsijate teenistuses. Benny Goodman, Glen Miller jne. „Suure Gatsby“ raamatut ja filmi ju teate? Kuid oli ka n-ö teistsuguseid bigbände, kelle eesmärk oli mängida kontsertmuusikat ja arendada d¾ässikultuuri, nagu näiteks Count Basie ja Duke Ellingtoni orkestrid. Uue hingamise ja lähenemise tõigi d¾ässorkestrite kultuuri 1960-ndatel aastatel trompetist Thad Jones. Tema bigbändi helikeel ja kõlakultuur olid harmooniliselt mitmekesisemad ja pakkusid mängijaile rohkem katsumusi. Igal mängijal oli tänu pikkadele improvisatsioonidele võimalik kompositsioonilisse tervikusse rohkem panustada. See orkester (nagu mainitud, juba aastaid The Vanguard Jazz Orchestra nime all tegutsedes) on siiani bigbändide lipulaev. Ja nüüd on nende kontserdipaikade nimistus ka Tallinna d¾ässiklubi Philly Joe’s! Hull unistus, aga täide läks! |