MOOSTE ELOHELÜ
Liis Seljamaa, Maaleht, 20.07.2023
Ja Simone hüüdis telefoni: „Me võitsime, me võitsime!“
Palju ei puudunud, et kvintett oleks saanud ka kohustusliku võistlusloo parima töötluse auhinna. Seda pole Mooste Elohelül varem juhtunud ja ¾ürii kaalus tõsiselt pretsedendi loomist. Lõpuks langes valik siiski Tartu Saksikoorile. Mooste kui sünnikoht Trad.kvintessentsi liikmed leiavad võistlusjärgsel päeval, et noppisid ikkagi magusaimad auhinnad. Mooste Elohelü on nende jaoks õnnelik koht – kaks aastat tagasi pälviti festivali patrooni Ingrid Rüütli auhind, mullu noortepreemia. „®ürii rääkis meile hiljem, et tublid, lähete iga aastaga järjest paremaks,“ meenutab bändi laulja ja viiulimängija Hanna Miina Kivisäk. Just Moostes andis trad.kvintessents oma esimese avaliku kontserdi, nii loevad nad Elohelü festivali oma sünnikohaks. Kokku tuldi küll Viljandi Kultuuriakadeemias, kus kõik viis muusikut praegugi tudeerivad. Kolm neist loodavad õpingud tuleval kevadel ja kaks aasta hiljem lõpetada. Hanna Miina Kivisäk ning torupilli- ja saksofonimängija Helery Kõrvemaa veetsid viimase aasta tegelikult Rootsis Stockholmi Kuninglikus Muusikaakadeemias õppides. See pani bändi kontserttegevuse mõneks ajaks pausile, nii et kui kevadel sealsamas Rootsis kontserdilavale astuti, olid mõned neist täitsa närvis. Enne Moostet tehti ennast õnneks Soomes Kaustineni festivalil kolme kontserdiga „soojaks“, nii oli sünnikodu lavale minnes kindlam tunne. Bassimängija Martin Kalm närveerib enda sõnul kontserdil kuni avalooni, pärast esimest akordi on ärevus kohe kadunud. Kitarrist Andres Rass maandab oma esinemisnärvi nii, et vaatab üle lava Martinile otsa, ja kui bassist muheda näoga noogutab, on kindel, et läheb fantastiliselt. Muide, Mooste võistlusel on varem esinetud viimasena, aga kuna Martinil oli samal õhtul Võrus teine „keikka“, saadi lavale juba esimeses pooles. „Ma helistasin just sellel hetkel, kui võitja välja kuulutati. Simone hüüdis telefoni: „Me võitsime, me võitsime! Pildi peal on bänd neljaliikmeline, mina naeratan telefoniekraanilt,“ selgitab Andres. Töötlused on ühislooming Mooste võistluseks valmistuvad muusikud mitu kuud, ka trad.kvintessents oli kontserdipausi ajal ikkagi loominguliselt aktiivne. Pärimuspalade töötlused sünnivad neil tavaliselt ühisloominguna. „Võtame üheks proovipäevaks mingi kindla pala, igaüks valmistab midagi ette. Ega need ideed alguses ei kattu, aga tohutult lahe on, kui suudame asja toimima panna! Lõpptulemusena on viie inimese nägemus üheks sulatatud,“ kirjeldab Andres bändi loomingulist protsessi. Trad. kvintessents kasutab küll pärimust, aga puhtaks pärimusmuusika viljelejaks noored end ei pea. Martin leiab, et nemad teevad lihtsalt eesti folki, mis on pärimusest veidi laiapõhjalisem, aga ei ole rahvalik muusika. Laul on pillimängu kõrval väga olulisel kohal. „Hanna Miina ei laula küll täpselt nii nagu arhiivi salvestustelt kuulda, aga minu meelest on ta selle arhailise tunnetuse hästi omandanud. Ja ükskõik mis me pillidega sinna ümber ehitame, laulu üritame hoida puhtana, traditsioonilisena,“ arutleb vioolamängija Simone Minn. Hanna Miina arvates on pärimuslikud viisid ja tekstid lihtsalt nii ilusad, et seal ei olegi vaja midagi muuta. Tähtis on säilitada õige essents. Läinud talvel valmis noortel esimene album „5essents“, aga live-esinemisi naudib bänd rohkem. Käesoleval suvel väga tihedat kontsertprogrammi ei ole, aga väiksemaid esinemisi, ka erapidudel, tuleb ikka ette. „Folkbände kutsutakse tihti tantsuks mängima, trad.kvintessents pigem ei ole tantsuansambel, ehkki mõni „küttelugu“ meil ikka on,“ räägib Simone. Andres arvab, et nende kontserdil saab tantsida, laulda, nutta ja naerda ning võib ka lihtsalt kuulata. Mooste Elohelü peaauhinnaga kaasnenud raha jääb uue albumi „seemneks“. Salvestamiseni niipea ei jõuta, sest osa rahvast läheb mõneks ajaks välismaale õppima, aga see toetus aitab neil seatud eesmärgini kergemini jõuda. Väga kõrgelt hindavad bändiliikmed kõiki Moostes võidetud auhindu. Publiku lemmikuks saamine tähendab, et inimestele läheb nende muusika ka päriselt korda. Viljandi festivali preemia annab võimaluse esineda tänavu rohelisel laval, aga tuleval suvel juba „päris“ laval. „See on väga suur asi, olimegi üsna õnnetud, sest ei saanud varem festivalile pääset. Ja nüüd öeldi, et tulge! Viljandi on meie kodu, kus muusikuna üles kasvasime, seepärast on seal esineda suur tunnustus,“ rõõmustab Simone. Kõik väga hõivatud Mooste festivalil esinemisega peavad noored nüüd väikese vahe, vähemalt trad.kvintessentsiga küll. Pärimusmuusika töötlemine meeldib neile kõigile, aga seda võib teha ka mõnes muus koosseisus. Tegelikult ongi Hanna Miina praegu ainus, kellel esinemiseks „alternatiivkoosseisu“ pole. Kõige hõivatum on Helery, kes teeb kaasa torupilliansamblis EstPipes ning astub Viljandi folkloorifestivalil üles Kätlin Mägi torupilliansambliga. Tammela-nimelise bändiga saab tal varsti koguni plaat valmis. Simone teeb trad.kvintessentsi kõrval pärimusmuusikast väga erinevat autoriloomingut. Martin mängib rahvalikku tantsumuusikat ansamblis Ahoi ja Andresel on „isade rokibänd“ Onkel ja Onkel. Kes teab, kuidas nende teiste koosseisudega läheb, aga nemad viiekesi jätkavad kindlasti koos musitseerimist. Sügisel pannakse bändile küll uus nimi, trad.kvintessentsi olevat väga raske välja hääldada ning teinekord aetakse noori segamini palju kuulsama folkbändiga Trad.Attack!. Viimasel Kaustineni festivalil said noored aru, et nende muusika meeldib ka välismaisele publikule. Üks võimalus ongi hakata eesti folki kodust kaugemal aktiivsemalt tutvustama. Andres arvab, et üsna reaalne on neil viie aasta pärast olla Eestiski üks täitsa austatud folkbänd. Arno Tamm, ¾ürii liige: Trad.kvintessentsi võit ei olnud üllatus Trad.kvintessents oli tervikliku ja professionaalse lähenemise poolest teistest selgelt üle, selles osas meil pikka vaidlust ei olnud. Mooste võistlus on unikaalne, sest mingit ¾anrilist, vanuselist või kogemuslikku eelistust pole, aga see ajab hindajate pea kohati täitsa sassi. Mida me õieti hindama peaksime? Meie lähtusime oma otsustes sellest, et tegu on seadete või töötluste võistlusega ja auhindasime kõige paremini õnnestunud seadeid. Publiku ja ¾ürii otsus langes seekord kokku ja võitjad ongi praegu väga heas hoos, nii tehnilises kui emotsionaalses mõttes. Arenguruumi muidugi on, aga päris kiiresti on nad tudengibändist profiks saanud. Ka publiku pealt on näha, et silm neil särab. AUHINNATUD Mooste Elohelü võistluskontserdil seati tänavu uude vormi rahvalaul „Ma saisi korgõ mäe pääl“. Võistlejaile oli loomise aluseks pakutud Vana-Võromaa viisivariante Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest ja üks variant Kanepi kihelkonna piiri äärest. Trad.kvintessents pälvis peapreemia kõrval ka publiku lemmiku ja Viljandi Pärimusmuusika Festivali auhinna. ®ürii tõstis esile nende vaheldusrikast ja mõtestatud, muusikaliselt läbi mõeldud ja põhjendatud esitust. „Musikaalne ja põnevate kombinatsioonidega etteaste,“ kommenteeris ¾ürii esindaja Taive Särg. Kohustusliku loo parima töötluse preemia noppis Tartu Saksikoor, kelle seade oli ¾ürii hinnangul värske ja värvikas. Muusikasse olid leidlikult põimitud tsitaadid ning huvitavad muusikalised liinid. Preemia „Leidlik mõte“ pälvis ansambel Permanent Blue, kelle esituse juures tõstis ¾ürii esile meisterlikku ja professionaalset musitseerimist, erksat rütmiküllasust, kontrastsete faktuuride mängulist kasutust ning instrumentaalsete ja vokaalsete liinide oskuslikku kombineerimist. Neid tunnustas ka Eesti Rahvaluule Arhiiv, kes tõstis esile ansambli liikme Liisa Pajusaare perekondliku pärimuse kasutamist võistlusloos. Patroon Ingrid Rüütli ning Sireli talu ehk Mooste Villakoja auhinna viis koju Kaval Käsi. Võro instituudi auhind „Julge joro“ kuulus kooslusele Humin. Mooste mõisa auhinna Mooste Viinavabrikult oli ära teeninud ansambel Õed-vennad Ristikheinad Vähendatud Koosseisus. Korraldaja eriauhind koostöös Matkajuhi OÜga kuulus ansamblitele Phlox ja Duo Tõiv. | ||
 Trad.kvintessents võistluskontserdil Mooste folgikojas. Foto Harri A. Sundell |
MTÜ Laulu- ja pillimänguselts Con Vivo, Aiandi tee 3-29, Lohkva, 62207 Tartumaa, e-mail: convivo, tel. +372 518 8010