REEDENE RÕÕM ⟩ Elena Poznjak-Kõlar: kui ma laval armastasin, siis armastasin kogu südamest
Emily Lieberg, 28.03.2025.a. Tartu Postimees
Kauaaegne priimabaleriin ja tantsupedagoog Elena Poznjak-Kõlar astus esimest korda Vanemuise teatri lavale 70 aastat tagasi. «Kas tõesti juba nii palju aastaid?» hüüatas ta imestusega, sest aja möödumist ei arvesta tantsijanna mitte aastates, vaid rollides. «Aga rolle on mul tõesti olnud palju,» tõdes ta seejärel naerdes.
Staa¾ikaima vanemuislase auks on täna õhtul Vanemuise suurel laval «Luikede järv». Elena Poznjak-Kõlar, enne kui räägime Vanemuisest, peaksime rääkima sellest, kuidas te üldse Vanemuisesse jõudsite. Sündisite ju Leningradis. Elasime Leningradi piiril, umbes nagu praegu Tallinnas Nõmme. Oli ränk sõjaaeg, algas Leningradi blokaad ja meie jäime perega sakslaste piiramisrõngasse. Hakkasime ühes nendega tasapisi taganema, paari aasta pärast jõudsimegi Tallinna. Sealt sai alguse ka mu balletiteekond. Varem mul sellega erilist kokkupuudet polnud, vanemad olid balletist väga kaugel. Tallinnas jagasime aga korterit ühe klaveriõpetajaga. Laulsin ja tantsisin talle, nagu lapsed ikka. Tema siis leidiski, et võiksin hakata tegelema tantsuga, ning viis mu minu esimese balletiõpetaja juurde. Hiljem astusin Tallinna koreograafiakooli. Mäletan, et ema kartis mu pärast väga, sest leidis, et teater on kergemeelsete inimeste koht. Ja balletis on ju veel nii paljastavad kostüümid! (Naerab.) Lõpuks ta leppis sellega, sest sain õpingute ajal stipendiumi ning meil läks seda tarvis. Tõtt-öelda kavatsesin kooli kaks korda pooleli jätta. Arvasin, et olen andetu. Ent mõlemal korral tiriti mind kooli tagasi ja nii see jäigi. Pärast lõpetamist suunatigi mind Tartusse Vanemuisesse. Mida te sellest arvasite? Esmalt polnud ma sellega kuidagi rahul. Leningrad oli suur akadeemiline linn, pealegi veel Vene klassikalise balleti häll. Mulle oli see tohutu eeskuju. Mina aga sattusin väiksesse Tartusse. Mõtlesin, et ega ma siia kauaks jää, aga näe, elu tegi omad korrektiivid. Kollektiiv oli väga sõbralik, kolleegid võtsid mu kohe omaks. Toona olime kõik nagu üks pere – näitlejad, tantsijad ja muusikud. Siis olid ajaloolise Vanemuise varemed veel püsti. Nägin õhkimist oma silmaga. Hiljem tõmbasime kolleegidega rätikud pähe, et ehitusplats tellistest ja muust sodist puhtaks teha. Kuna mind võeti Vanemuisesse solistiks, hakkasid õige pea tulema ka soolorollid. Üsna alguses kutsuti mind Estoniasse, aga ukse ees oli «Esmeralda» esietendus ning palusin, et nad laseksid mul selle ära tantsida. Nemad aga tahtsid, et tuleksin kohe. Mina jäin aga «Esmeraldat» tantsima. Hiljem tuli teisigi pakkumisi, kuid siis olid juba järgmised osad, armastus ja pere. Kõik see tuli väga loomulikult, justkui iseenesest. Ma pole küll eestlane ning võibolla olen tõesti natuke teistmoodi temperamendiga, kuid mind on siin omaks võetud ja mu jalad on kõvasti Eesti mullas. Kuidas on kollektiiv nende aastatega muutunud? Vanasti oli loomulik, et istusime pärast etendust, ajasime juttu ja arutasime kõike seda, mis oli just laval ja lava taga sündinud. Me lihtsalt ei suutnud laiali minna. Praegu on ajad teised: nüüd ei jõua veel saalist oma garderoobigi, kui kõik on juba läinud. Ma ei mõista seda! Ka trupi koosseis on muutunud. Praegu pole meil tantsijate hulgas mitte ühtegi eestlast, kollektiiv on rahvusvaheline ja treeningusaalis kõlab ainult inglise keel. Kas te inglise keelt räägite? Õppisin paar sõna, kui nendega repeteerima hakkasin. Shoulder, hip, heel. Enamasti saime hakkama, aga mõnikord pidin ka rusikaga vastu põrandat taguma ja karjuma: «No, no, not right!» Olete Vanemuise laval üles astunud enam kui kolmekümnes rollis. Millised neist on jäänud teile südamesse? Minu romantilise balleti unistus oli «Giselle», mis tuli lavale 1970. aastal. Aga oluline koht on mu südames ka 1957. aasta «Esmeraldal», mille Ida Urbel spetsiaalselt mulle lavastas. Olin täpselt õiges eas ja sobiva välimusega. Teised ikka rääkisid, et ma ei peagi laval tantsima. Piisab ainult seismisest ja juba olengi Esmeralda. See oli väga huvitav roll, samas tuli see ka kuidagi loomulikult. Kui kuulasin seda muusikat, tuli justkui iseenesest, kuidas armastada Phoebust, vihata Frollot või suhtuda küürakasse Quasimodosse. On neid, kes ütlevad, et nad mängivad rolle. Mina pole seda kunagi suutnud. Kui ma laval armastasin, siis armastasin kogu südamest. Kui vihkasin, siis vihkasin lõputult. Igal õhtul elasin läbi oma tegelase saatuse – olingi see, keda mängisin. See kõlab päris kurnavalt. Ma polegi sellele varem mõelnud. Ei ütleks, et see mind väsitas. Vähemalt mitte hingeliselt. Pigem olin füüsiliselt väsinud. Mul oli palju osi ja tervis oli alatihti justkui piiri peal – kas pean veel vastu või lähen katki. Aga vot ei läinud katki, kasvatasin lihtsalt vastupidavust. Ilmselt püsin selle najal praegugi. Kolleegid hüüavad teid hellitavalt Ljaljaks. Kust see nimi tuli? Mu tädi Maria elas Valgevenes ja valgevene keeles tähendab see nukku. Ütles, et olen ilus nagu nukk – Ljalja. Noorena vihkasin seda nime kogu südamest, sest mulle tundusid nukud nii rumalad! (Naerab.) Aga mis parata, Ljalja jäi. Koolis olin Ljalja, tulin Vanemuisesse ning olin samuti Ljalja. Nüüd on aga vastupidine tunne. Süda läheb soojaks, kui keegi mind niimoodi kutsub, sest tean, et see on oma inimene. Kuidas teie graafik praegu välja näeb? Praegu on mul Vanemuise tantsu- ja balletikoolis veel mitmesuguseid administratiivseid kohustusi, siiani olen ise repeteerinud ka kõigi õpilaste numbreid. Tegelikult ütlesin Marele (Mare Tommingas, Vanemuise balleti administratiivjuht – E. L.) juba enne jõule, et kavatsen kevadel ära minna. Seitsekümmend aastat saab täis, aitab küll. Kuid pedagooge pole kuskilt võtta, eriti just klassikalises tantsus. Seega võin seda veel natuke teha, kuniks tervis lubab. Kui rääkida vanusest, siis pole ma kunagi teadnud oma vanust ega arvestanud midagi vanuse, vaid hoopis oma rollide järgi. Kuna enamasti mängisin laval noort tütarlast esimese armastuse ja õnnetusega, elasingi justkui pidevalt noore inimese elu, ja nii aastakümneid. See intervjuu ilmub reedel. Mis on teie reedene rõõm? Sel reedel tulevad kõik mulle kallid inimesed Vanemuisesse kokku. Ametlikku osa ma nii väga ei ootagi, see tuleb lihtsalt üle elada, aga ootan seda, et saaksime pärast etendust kohvilauas jutustada. Üks minu endine õpilane tuleb selleks lausa Inglismaalt kohale. On suur õnnistus, et nad mind nii palju austavad ja tahavad minuga koos olla. See polegi pelgalt rõõm, vaid õnn. |
 Ajaga on muutunud nii Vanemuise teater kui ka selle balletitrupp. Küll aga pole aastad külge hakanud Elena Poznjak-Kõlarile, kellest õhkub endiselt priimabaleriini sarmi ja elegantsi. Foto: Margus Ansu |
MTÜ Laulu- ja pillimänguselts Con Vivo, Aiandi tee 3-29, Lohkva, 62207 Tartumaa, e-mail: convivo, tel. +372 518 8010