Elu ise ⟩ Üks passipilt ehk Elu päikeselaigud fotograaf Harry Duglase ateljee seinal
Aime Jõgi, Tartu Postimees 02.07.2025
Metsviinapuu lopsakad väädid piiravad Anne Fotosse viivat treppi igast suunast. See on märk suvest, kui kõik kasvab, nagu jaksab, eriti tänavu, mil ei kuuma ega põuda. Fotoäri eesruum on õues lokkavast rohelusest hämar, ruum ise tagasihoidlik. Riiulid ja vitriinid pooltühjad, mitte täis osta-mind-osta-mind-stiilis peibutusi.
| |
 Harry Duglas on jäädvustanud Tartut, maju, tänavaid ja inimesi suure osa oma elust. Ning jätkab seda tööd ka praegu. Foto: Aime Jõgi |
__________ Piltnik Harry Duglas (87) tõuseb klienti nähes püsti ja on tervitades ülimalt galantne. «Ah et passipilti. Teeme ära, palun!» See passipildi tegemine sobib hästi meie jutuajamise soojenduseks. Harry Duglas on pildistanud elu ja inimesi rohkem kui poole oma elust. Jäädvustanud lasteaiapidusid, peresündmusi, ekskursioone ja ekspeditsioone, suurel hulgal Tartu tänavaid ja maju. ______ Piltnik läbi mitme põlve Eesti Rahva Muuseumi arhivaari Kairi Kaelepi sõnul on Harry Duglaselt ERMi fotokogus 10 630 fotot. Need on digiteeritud ja kõigile kättesaadavad portaalis www.muis.ee. Harry Duglas on pildistanud 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse linnakeskkonda, ka suuri rahvakoosolekuid, kontserte, pulmi, matuseid jpm. Harry Duglase pilte jagavad ajaloohuvilised praegu sagedasti sotsiaalmeedias. Tema fotode vastu tuntakse huvi, kui soovitakse mõnd maja renoveerida või kajastada mingit lähiajaloo sündmust. Väga paljude kodude albumeis on Harry Duglase tehtud pereportreed. Väga paljud inimesed mäletavad tema ilmutatud pilte ajast, mil aparaadi sisse käis veel pärisfilm. AIME JÕGI ______ «Siia saate riputada,» osutab ta nagile. «Näete, peegel ... Ja nüüd palun edasi siiapoole. Üks hetk!» Fotograaf liigub kergel kõnnil läbi vahekoridori ateljeesse. «Ma korraks kontrollin seda taustaasja siin. Paistab, et on korras. Nüüd palun teil võtta istet, näoga minu poole,» ütleb ta, osutades toolile, millel kulunud, aga ikka veel ilusa mustriga padi. Siis asub mind teraselt silmitsema. «Nüüd on selline asi, et te võiksite korra parema käega võtta ja tõmmata sealt üle oma juuste ... Nii jah. Seal teil oli üks salk eemal,» ütleb ta. See kõik on väga peenetundeline juhendamine, mitte vähemalgi määral käsk või korraldus. Naeratada pole vaja Dokumendifoto ei ole lihtne tegemine. Pildistatava pea peab asetsema otse, mõlemad põsed olema võrdselt näha, huuled koos, silmad avatud ja vaadata tuleb täpselt objektiivi suunas. «Naeratada pole vaja, istuge ilma pingeta ja vaadake rahulikult,» rahustab Harry Duglas. «Nüüd ma teravustan ära, nüüd ärge silma pilgutage, ja-aa tuli!» Plõksutegija näitab oma Canoni digitaalselt ekraanilt, et milline see pilt tuli. Leian, et liiga tõsine tuli, et mu nägu võiks nagu rõõmsam olla, aga dokumendi peal vist ei tohi rõõmus olla ... «No teeme ühe veel, natuke siis naeratage,» on piltnik vastutulelik. «Kui te millimeeter saaksite pead kallutada. Palju läks. Nüüd teravustan, ja teeme jälle – hopsti! Väga kena.» Edasi lepime kokku, et võin ka fotograafi tööruumis viibida ajal, mil ta ateljees saadud failid arvutisse tõmbab ja neid dokumendifotoks korrigeerima hakkab. «Ma teile erandina näitan, võtke istet, palun!» ütleb piltnik. Harry Duglas teeb originaalidest kõigepealt koopiad, võrdleb neid, valib välja parima, teised nihutab prügikasti. Siis asub mu silmade horisontaalsust kontrollima. Märkab, et üks silm on palju kõrgemal kui teine. Püüab viga parandada, pilti kraadikese võrra roteerides, ja nii, et pea ikka veel otse tunduks. Selgitan, et mul ongi silmad viltu, et see ei ole fotograafi süü, et kõik inimesed ei ole ilusad. «Ma natukene saan parandada,» on Harry Duglas püüdlik ja väga keskendunud. Sellist asja ei ole veel juhtunud, et tema tehtud dokumendifoto oleks politsei- ja piirivalveametist nõuetele mittevastavuse pärast tagasi saadetud. «Teil ninaots natuke läigib, no selle läike võtan küll ära,» märgib ta. Tegelikult võiks fotograaf näo pealt ka kortsud ja täpid maha kustutada, kui tahaks. Aga praegusel juhul ei tohi. Seejärel mõõdab pildile õige laiuse ja kõrguse, lõikab. Igaks juhuks võrdleb politsei- ja piirivalveametist saadud ¹ablooniga. Lõpuks paneb pikslite numbrid paika, et kvaliteet ei kannataks. Ja save! Anne Fotos saavad passipildid valmis seitsme minutiga. Kõik kirjeldatud toimingud mahuvad seitsme minuti sisse. Aga kui keegi tahab korda teha näiteks ajast puretud vana foto, mil on kas murdumise või kulumise jälgi, skaneerib Harry Duglas selle arvutisse ja restaureerib ära. See on juba aeganõudev töö. Ka oskab ta mustvalgele pildile värvid peale panna. Ikka digitaalselt, pilditöötlustarkvara abil! «Teate, mis vanasti oli,» küsib ta siis. «Mul oli keldriboks, sinna oli laud pandud mul. Siis see suur ... suurendusaparaat ja film, mis pidi olema enne ilmutatud. Panid sisse, valisid kaadri, kustutasid tule ära, asetasid paberi alla, vajutasid valgust peale. Siis ilmutisse, siis veest läbi ja kinnitisse ja kuivama. Nii käis.» Noogutan, et tean küll! Harry Duglas, pikema nimega Harry-Edgar Duglas, kasvas üles Türil, oli spordipoiss, huvitus muusikast. Juba kooliajal mängis ta orkestris saksofoni. Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse ehk EPA-sse (nüüdsesse Eesti maaülikooli) läks õppima melioratsiooni ja hüdrotehnikat. Õpingute kõrval keskendus ujumistreeninguile, ühel aastal saavutas Eesti edetabelis kokkuvõttes viienda koha. Harry Duglas muheleb sellele mõeldes veel praegugi. On nõus, et see on üks tubli saavutus inimese kohta, kes alles täiskasvanuna ujumisega järjekindlalt tegelema hakkab. «Kas teil on mugav istuda?» küsib ta vahepeal. Mitte keegi ei ole intervjuud andes mu käest varem küsinud, kas mul on mugav istuda ... Harry Duglas töötas pärast EPAt 23 aastat maaparanduses. Sõitis mööda Lõuna-Eestit mootorrattaga ringi, kaasas abimees, kes latti hoidis. Ta ise töötas oma aparaadi ehk nivelliiriga. Siis olid ju kolhoosid ja sovhoosid, neil jälle sadu hektareid maalappe, kuhu oli vaja drenaa¾ panna, kraavid kaevata, juurdepääsuteed rajada. Aga kõigepealt tuli maa ära mõõdistada ja kaart teha. Pinnareljeefi kõrguste märkimine tähendas suurt tööd arvudega, numbritega on Harry Duglas sõber senimaani. «Aga selle töö ma lõpetasin 1985. aastal ära,» teeb mees vahekokkuvõtte. «Mõtlesin, et kaua ma neid sääski söödan seal metsas ja rabas. Naine oli kahe väikse lapsega kodus, mina nädalate kaupa ära. Tegime küll pikad päevad, et neljapäeva õhtul saaks kotid kokku ja tulema. Aga elada tuli ikka kuskil ühiselamutoas, isegi välivoodis magada. Kohvritäis hernesuppe ja paar pätsi leiba kaasas. Niisugune elu oli.» Fotoaparaat oli Harry Duglasel juba siis olemas, inimesed ju ikka pildistasid. Nii ka tema. Kui nad Tartu puhkpilliorkestriga Rootsis või Saksamaal käisid. Või Itaalias tuuritasid. Oma tütreid on ta palju pildistanud, kui nad pisikesed olid ja kõndima hakkasid. Või kuidas nad talvel suusatasid ja Otepääl käisid. Tartu suusamaratoni on ta mitu korda läbi sõitnud. Aeg muudab kõike Kui Harry Duglas oli oma maamõõtjakarjäärile kriipsu alla tõmmanud, asuski just fotograafina tegutsema. Abielude registreerimine, pulmapildid, lasteaiapeod, matused. Kuidagi tekkis tal kontakt ka Eesti Rahva Muuseumiga, sai tuttavaks direktor Aleksei Petersoniga. Ühel päeval haaras Aleksei Peterson tal tänaval nööbist kinni ja nõudis: «Nüüd hakkad Tartu linna pildistama!» Nimetas tänavaid ja nõudis, et kõik tuleb üles pildistada, maja maja haaval! Et tollane seis saaks jäädvustatud, sest ajalugu muudab kõike. Harry Duglas hakkas tööga kuulekalt pihta. Siis tulid muuseumilt järgmised pakkumised. Ettepanekud sõita fotograafina kaasa ekspeditsioonidele, Narva taha Isurimaale ja Koola poolsaarele saamide juurde, uurijaks enamasti etnoloog Mare Piho. «Seal ma nägin huvitavaid asju, kohalikke rahvaid, nende traditsioone, riietust, lauakatmiskombeid ... Tagasiteel hakkas igav ja ma panin kõik kirja, mida mäletasin,» räägib ta. Elu aga jälle muutus ja Harry Duglasele tundus, et ta ei taha enam selline lükata ja tõmmata fotograaf olla, keda muudkui pulmade ja juubelite vahet jooksutatakse. 1994. aastal astus ta Tartu linnavalitsuse uksest sisse plaaniga, et tema tahab oma firma luua. Linnavalitsusest vastati, et küll on tore ja et ettevõtlus on igati teretulnud. Harry Duglas rentis esimesed ruumid Sõpruse puiesteel, pani sildi «Anne foto» välja. Kes tuli ja soovis, seda pildistas. Terve linnaosa rahvas hakkas ta juures käima. Nüüd on ajad taas muutunud ja Anne Foto asub ühes Kalda tee väikses korteris. Seal on tal ka üks abiline, kes aitab arvutite ja digimaailma uuemate versioonidega kursis olla ning mõnel päeval nädalas teeb ka kliendiga töö ära. Et kui peaks juhtuma, et klient tuleb. «Nii see elu on läinud, patt oleks nuriseda,» ütleb Harry Duglas lahkelt. «Kas võtame tule maha, mis see põleb siin?!» Päike on tublisti edasi liikunud ja ere valgus ulatub nüüd metsviinapuu võsude vahelt toa seintele ja põrandale, hämarust pole enam kuskil. Oleme mitu hetke vait. Hea meele pärast «Harry, aga kas see kõik tasub end ära?» kuulen end küsivat. «Oi! Ha-ha-haa!» vastab Harry Duglas. «Täna ma teenisin kaheksa eurot. Ei-ei, teie käest ma ei taha midagi ... Tasuvuse mõttes oleks selle äri võinud ammu kinni panna, absoluutselt ei tasu ära,» ütleb Harry Duglas otsekoheselt. Siis kirjeldab, kuidas igalt poolt need fototeenused kaovad. Et Kalda teel oli ju ka teine fotoäri. Et Jaama tänaval oli samuti. Eedenis oli foto. Kõik on kinni pandud. Ülikooli tänaval oli Fotoluks, see kadus ära. Ei ole kuskil seda tasuvust näha. Aga mis Harry Duglasel viga, tema on omanik, mitte suure keti väike lüli. Tema võib endale kõike lubada, ka mittetasuvust. «Ma käin ju selleks, et kodunt välja saada,» selgitab. «Arstid on mulle öelnud, et sul peab olema tegevus, mingi huvi ja hobi. Kui jääd koju hallitama, pole sind kauaks.» Halva ilmaga sõidab Harry Duglas tööle bussiga, suvel rattaga – liigutamine on treening. Anne Fotos kohtab ta oma päevade helgeid hetki. Et tuleb vanainimene: näete, mul on üks pilt, mina olen ema süles pisikene ja ehk teete selle suuremaks ja puhastate ära. «Ma ei taha nina püsti ajada,» märgib Harry Duglas veel. «Minule on aga öeldud: teate, te olete vana kooli mees, ja on kättpidi tänatud, kui ilusad fotod. Siin saan positiivseid emotsioone, inimestega suhelda, vahel meenutame vanu aegu. Ja siis on sul pärast nii hea meel sellest, et sa suutsid midagi head pakkuda kellelegi.» Harry Duglasel kukub tänavu 88, ei ole sugugi vana mees. |
MTÜ Laulu- ja pillimänguselts Con Vivo, Aiandi tee 3-29, Lohkva, 62207 Tartumaa, e-mail: convivo, tel. +372 518 8010