Vanemuise orkester ja Eino Tamberg
Malle Maltis, 28.01.2011, Sirp
Eelmisel aastal salvestatud ja välja antud heliplaatide nimekirja lisandus veidi enne jõule ka Vanemuise sümfooniaorkestri helikandja, kuhu on jäädvustatud kaks Eino Tambergi teost: Viiulikontsert op. 64 ning Ballett-sümfoonia op. 10, viiulil soleerib Anna-Liisa Bezrodny ja dirigeerib Mihkel Kütson.

Värske plaat kannab kaht mõttelist pitserit. Esiteks on orkestri esimese, päris oma plaadi ilmumine oluline teetähis kogu Vanemuise sümfooniaorkestri 102aastases ajaloos. Meenutagem, et sümfoonilise muusika traditsioon Eestis on üldse enam-vähem sama vana kui Vanemuise orkester ning selle traditsiooni sünnikodu asub Tartus, kus 1900. aastal loodi Aleksander Läte eestvedamisel Eesti esimene sümfooniaorkester. Aastal 1908 moodustas Samuel Lindpere selle baasil Vanemuise sümfooniaorkestri. Läbi aegade on orkestrit juhatanud Juhan Aavik, Eduard Tubin, Erich Kõlar, Toomas Kapten, Endel Nõgene, Toomas Vavilov, Hendrik Vestman, Lauri Sirp ja Mihkel Kütson. Teine mõtteline pitser on hüvastijätt helilooja Eino Tambergiga. Plaat tuli välja just enne jõule. Kuigi selle kava oli pühendatud suve hakul 80. sünnipäeva tähistanud helilooja loomingule, jääb see plaat ometi meenutama Eino Tambergi lahkumist meie hulgast 2010. aasta 24. detsembril. On igal juhul väga tänuväärne, et kaks olulist Tambergi teost on nüüdseks plaadistatud ja muusikasõpradele kättesaadavad. Arvestades Vanemuise sümfooniaorkestri kogemust teatriorkestrina, on plaadile valitud kava hästi õnnestunud ja mõnes mõttes isegi loogiline.

Esimese loona kõlab plaadil Tambergi 1981. aastal valminud kolmeosaline Viiulikontsert, kus Anna-Liisa Bezrodny esitatud soolopartii meelitab teost üha uuesti ja uuesti üle kuulama. Sooloviiulipartiis on sügavust ning interpreedi erilist, isiklikku suhet esitatavasse muusikasse, selle igasse üksikusse nooti ja kõlanüanssi. Just need pisidetailid on plaadikuulaja boonus ja elamus, millest kontserdisaalis sageli ilma jäädakse, sest juba mõnemeetrise vahemaa tõttu esitaja ja kuulaja vahel ei ole võimalik helidest iialgi nii detailselt osa saada. Huvitav on ka teada, et viiulikontsert plaadil on kontsertsalvestus.

Plaadi teine teos, Tambergi 40minutiline Ballett-sümfoonia (1959) on plaadistatud esmakordselt. Kolmeosaline teos, mis on ühtaegu niihästi tants kui ka sümfoonia, oli kirjutatud Vanemuise teatri jaoks. Ballett-sümfoonia tuli esiettekandele 1960. aastal Schwerinis (dirigendiks Kurt Masur!), sellest pool aastat hiljem toimus ettekanne ka Tartus. Tegemist on väga dünaamilise teosega, kus pildiseeriana vahelduvad tempod ja karakterid, orkestrikõlale lisavad värve ja sisukust löök- ja puhkpillid, mille hulgas on muide ka altsaksofon (Lirike Vaher). Orkestris on habrast läbipaistvust, aga ka massiraskust ja jõudu, rikkalikult on Tamberg mõlemas teoses kasutanud löökpille. Samuti on mõlema muusikas selgelt tajutavad helilooja natuuri kõige iseloomulikumad omadused: selles on huumorit ja elurõõmu, poeesiat, armastust ja lahtiste silmadega maailma vaatamist. Samuti ka rahutust või püsimatust, mis peegeldub tihti järgmist sammu või õiget suunda otsivates meloodiakäändudes. Tambegi muusika on väga teatraalne ja tundub, et on peamiselt teatriorkestri rolli täitnud kollektiivile olnud magus väljakutse. Plaadil kõlava muusika järgi otsustades on Vanemuise sümfooniaorkester kasvanud korraliku koosseisuga ja igati arvestatavaks kodumaiseks sümfooniaorkestriks.